Sissejuhatus




НазваSissejuhatus
старонка15/21
Дата канвертавання02.02.2013
Памер411.52 Kb.
ТыпДокументы
1   ...   11   12   13   14   15   16   17   18   ...   21

3. MÕISAKÜLA RAHVARAAMATUKOGU KUNI 1944. AASTANI



Tuginedes Kaljo–Olev Veskimäe Eesti raamatukogunduse ajaloo bibliograafia kuni 1917. 2. osale, on teada, et Liivimaa kuberner andis Pärnu Eesti Kooli Seltsi Mõisaküla Haruseltsi raamatukogu asutamiseks loa 1910. aasta oktoobris (Livljandskim 1910 4. okt., c. 656, nr. 16). (Veskimägi 1985, lk 59). Lähtudes senistest andmetest on tegu esimese rahvaraamatukoguga Mõisakülas.


Kahjuks ei õnnestunud leida täiendavat materjali seltsi raamatukogu kohta. Ka 1910. aasta Pärnu Eesti Kooli Seltsi Mõisaküla Osakonna aruanne (1911) ei maini Mõisaküla osakonna seltsi raamatukogu, nimetatakse vaid 1909. aastal asutatud kooliraamatukogu. Kuna aga Liivimaa kuberneri luba on oktoobris 1910 välja antud seltsi raamatukogu asutamiseks, siis võib vaid eeldada, et tegemist oli kahe erineva raamatukoguga.


Kättesaadavad andmed pärinevad viimati 1911. aastast ja järgmised alles 1920. aastast. 1913. aasta detsembris sai Pärnu Eesti Kooli Seltsi Mõisaküla Haruselts iseseisvaks Mõisaküla Hariduse Seltsiks. Kuna osakonna selts ei lõpetanud tegevust vaid iseseisvus, siis pidi kõigi eelduste kohaselt jääma edasi tegutsema ka raamatukogu. Kuid arhiivimaterjalidest (ERA, f 1108, n 7 s-ü 8, 1. 101) selgub, et 1919. aasta novembris asutati iseseisev Hariduse Seltsi raamatukogu. Jätkusuutlikuna oleks pidanud raamatukogu seltsi iseseisvumisel vaid nime muutma ja poleks olnud vaja asutada uut raamatukogu mitmed aastad hiljem. Põhjuseks, miks PEKS-i raamatukogu tegutsemise kohta andmed puuduvad ja 1919. aasta novembris uus raamatukogu asutati, võib olla I Maailmasõja puhkemine.


Peale 1905. aasta revolutsiooni elavnema hakanud raamatukogude asutamine sai tagasilöögi seoses Esimese Maailmasõjaga. Eriti puudutas see raamatukogusid maapiirkondades, kus peamisteks raamatukogude elushoidjateks olnud õpetajad ja seltsitegelased mobiliseeriti sõtta. Majanduslike raskuste tõttu vähenes ka lugejaskond ning muutus raskemaks fonde täiendada. Paljud raamatukogud olid sunnitud tegevuse lõpetama või ajutiselt peatama. (Veskimägi 2002, lk 284).


Sama saatus tabas arvatavasti ka Mõisaküla raamatukogu. Väga tõenäoline on, et selle lühikese aja jooksul, mis jäi PEKS-i raamatukogu asutamiseks loa saamise ja maailmasõja vahele, ei suutnud raamatukogu veel elujõuliseks saadagi. Seltsi iseseisvumisel hakati tegema kohe eeltöid uue seltsi- ja koolihoone ehitamiseks. Rahalised vahendid olid piiratud ja läksid põhiliselt kooli ülalpidamiseks ning uuele hoonele ehitusmaterjali soetamiseks. Kuna ehitusplaanid katkestas sõda, siis jäi tõenäoliselt soiku ka raamatukogu tegevus. Samuti mobiliseeriti sõtta seltsi hing ja eestvedaja Elmar Glück. Ilmselt kõigest sellest tulenevalt oligi tingitud uue raamatukogu asutamise vajadus. Sellele vaatamata võib 1910. aastat lugeda Mõisaküla rahvaraamatukogu asutamise aastaks.


Maailmasõja algusest kuni Eesti Vabariigi sünnini 1918. aastal toimusid ka riigis pidevalt muutused, vahetus kiiresti võim, igaüks tuli ja kehtestas jälle uue riigikorra ning seadused. Ebastabiilsus riigielus mõjutas otseselt ka raamatukogusid. Oluline roll jäi seltsidele. Kui nemad suutsid elujõulisena püsida kõigele vaatamata, suudeti elus hoida ka raamatukogud.


Olukord hakkas normaliseeruma sõjajärgselt ja juba Eesti Vabariigi tingimustes. 15. augustil 1919 kutsuti kokku Paides Järvamaa raamatukogutegelaste kongress. Seal otsustati, et igasse valda tuleb avada raamatukogu lugemislauaga ja igasse kihelkonda keskraamatukogu. “Lugemine olgu kõigile maksuta või siis äärmisel juhul olgu maks minimaalne” (Alas 1933, lk 6).


Tõsisema tõuke raamatukogunduse arendamiseks andis Haridusministeerium, kutsudes kokku seltsitegelased ja haridusasutiste esindajad üle riigi esimesele rahvahariduspäevale Tallinnas 9. ja 10. novembril 1919. aastal. Rahvaraamatukogude alal võttis hariduspäev vastu järgmised otsused: “Rahvahariduspäev tunnistab tarvilikuks, et rahvaraamatukogud oleksid maksuta. Rahvaraamatukogude edendamiseks on tarvilik seltskonna, kogukondliku omavalitsuse ja riigivalitsuse koostöötamine, kusjuures eeskätt omavalitsuse ja riigivalituse kohuseks on raamatukogude eest aineliselt hoolitseda” (Ibid, lk 6).


Esimeseks reaalseks sammuks nende otsuste täideviimise suunas oligi Haridusministeeriumil raamatukogude instruktori ametisse panek 1919. aasta lõpul. 1921. aastal tegi ministeerium maakoolivalitsustele ettepaneku koostada raamatukogude võrk, kuhu tuleb võtta seltside ja koolide (välja arvatud koolikogud) juures töötavad kogud, samuti ka uued kogud, mis peaks avatama. Kaugus kõige kaugemast lugejast ei tohtinud olla üle kümne versta. (Ibid, lk 7)


1. jaanuarist 1925, kui Riigikogu poolt 6. juunil 1924 vastuvõetud Avalikkude raamatukogude seadus maksma hakkas, algas rahvaraamatukogunduses uus ajajärk. §2 - “Avalikud raamatukogud asutatakse ja peetakse ülal valdade, alevite ja linnade poolt niisugusel arvul, et raamatukogu oleks kättesaadav kõigile kogukonna kodanikkudele”. “Raamatukogu pole nüüd enam mõne seltsi juhuslik tegevusharu, vaid iseseisev ja oma seaduse alusel töötav asutis. Ja rahvas pääseb raamatu juurde mitte enam läbi seltsi määrustikuliste koridoride ja keerdkäikude, vaid otseselt, mille eest peab hoolitsema kohalik omavalitsus” (Ibid, lk 9-10).


1   ...   11   12   13   14   15   16   17   18   ...   21

Падобныя:

Sissejuhatus iconSissejuhatus

Sissejuhatus iconSissejuhatus

Sissejuhatus iconSissejuhatus

Размесціце кнопку на сваім сайце:
be.convdocs.org


База данных защищена авторским правом ©be.convdocs.org 2012
звярнуцца да адміністрацыі
be.convdocs.org
Галоўная старонка